Kunagi arvasin ma Sinust hästi. Isegi väga hästi, usud või ei. A siis juhtus midagi, ma sain suureks. Praegu ma tean, et Sa oled kõigest üks väike morbiidselt kõikuva enesehinnanguga ollatahtja, kes teeb enda väikest suukest valel ajal lahti. Põhjendamatult endast nii superhästi ikka ei arvaks, eks. Sa suudad ainult enda botaseid jalust rabada, Su sapised märkused on juba eos läbikukkumisele määratud, miks sa sellest ainsana aru saada ei taha? Samamoodi nagu Sa ei mõista, kui pohhui mul Sinust on, kui tühine Sa minu jaoks oled. Ja jätkuvalt ei suuda Sa ennast minu elust eemal hoida. Sa häirid mind, kao minema, aitäh.

0 comment(s)