Kätuga istusime üle tunnikese mu õe toas, hehe. Tuletasime vanu aegu meelde. Tema, Hentsi ja Rauliga olevat me trtus teinud poes mingit kassavõistlust, mänguväljakul kiikunud ning sadu asju veel, mulle ei visanud ühtki olukorda ette. See-eest mäletasin võru tripist kõike. K'l tekkis karm plaan kõike korrata, oi naiivsust. Sama nagu see balti keti taaselustamise idee, aga ega mõistus pole enda teha. Muidugi me kõik muutunud ka, aga see läheb sellise hala-teema alla, hell no ma viitsin seda aretada. Ütleme lühidalt, evolutsioon, noh. Kuidagi jõudsime teemaga muusikani, mina rääkisin ja tema kuulas. Alguseks viskasin ette fakti, et ma tunnen enamus lugudest H telefonist ära. Teiseks jõudis jutt pealekoolijõlkumisteni. Selle päevani, kus okstega sillal fightisime, ma ta kukil ringi sõitsin ja seejärel kusagil teeäärsel põllul jooksime. *Eiei, siin ikka kusagil ei vaju, trõsh, üle põlve lumes kinni* K'le näitasin "Ilusate sõnade" albumit ka (soz, kui ei võinud, Hents, a ära sa üldse siit alates edasi loe eks eks), see mul andekate kaustas. Sõpside geniaalsete leiutiste koht, Marteni miumäu voice clip isegi seal, kardinaseksihäälte kõrval. Viimane mul 8ndast maist, põhilised laused on "budzi, medikas kadus ära; selle viisi mõtlesin ma ise välja". Retro. Kiigekas, Kein, pudelite lõhkumine ja korni "dead bodies everywhere" on märksõnad ehk. Kardinaseksihääled ilmselgelt jälle H looming. Ma oman ta lüürikaid rohkem, kui ta ise. Hm, kuhu ma jõuda tahtsin. Ah jes. Ma ei tea, kui õigesti ma teen, et temaga jälle suhtlen. Mul pole õrna aimugi, mida tema asjast arvab, kardan küsida ka, kuid oleks übersmooth, kui paar kuud tagasi kerida. Ffs, he's my bro, i heart him. Nüüd kirjutasin ma liiga palju. My fingers are blistered and bleeding.

Unelevel on nii umbes 17%, mis tähendab "kõrboja peremeest" all night long! Meeeletu, see on meeeletu, kui igavalt saab kirjutada. Tasakaaluks pean mõned peatükid "meistrit ja margaritat" vahele pikkima, see praeguseni lemmar raamat. Battleoni mängin ka vahepeal, oh wow. Üsna lihtne mäng, üsna sõltuvusttekitav mäng. Vibuga frogzarditardi laskmine peamine tegevus. No ükskõik, niikuinii on plaan tudida homme nii kaua, kuni suudan. Ekzperiment A.

check your vital signs

Ma loodan, et mul on vägev telefon. Piisavalt vägev, et automaatset kellauuendust omada, muidu ei jõua ma esmaspäeval ka kooli, HAHAHAAA! *evil laugh*

5 comment(s)

BACK TO THE STUDIO!

0 comment(s)

Terve eilne päev möödus spordihallis, alguses vaatajana, hiljem Kätuga kaugushüppekasti ääes. Üks pisikene ülbe tüdruk ootas kannatamatult üsna kaua, et Kätu naelikuid viima läheks. Kohe, kui nad Silvaga selja pöörasid, hüppas punapäine tsikk kohtunikutoolile, punane&valge lipp käes. Kümneaastast maha lükata ka ei raatsinud, leidsime uusi tegevusi. K avastas Steni, ma avastasin ühe lätlase suurepärased jalatsid. Vaatepilt kippus üksluiseks, oli aeg lahkuda, keset linna sõõrikuid sööma ning K poole sõjaplaani hauduma. Otsused tehtud (kasvõi see, et jah, Monika on mööda), organiseerimise transpordi ja damoi. Mind oli selleks ajaks karm väsimus vallutanud, eelneval ööl sattusin etv's green street hooligansi peale, ei suutnud vaatamata jätta. Vastseliina konsumisse jõudsin peale kahtesadat haigutamiskorda. Eeo, seal sain äratuse, Juku marssis vastu. Aspenlased olid äsja mängu võitnud, tüüp rääkis kirkal tähistamisest. Alguses tundus plaan kena, a kui ma koju jõudsin.. esimese sammuna telefon välja, teiseks ise horisontaali. Enne üht taipasin ärgata. Tunnikeseks, et süüa, K'lt uudiseid saada ja läätsed ära võtta. Hehe, järgmised unenäod olid ilusad. Rawrrr.

Hommikul ma vihkasin ennast. Kauri teledebüüti nägin kordusest vaid, kuigi ma panin kuid tagasi telefoni meeldetuletuse. Reeturi tunne. Ta üks neist, keda ma kunagi alt vedada ei taha. No ükskõik, et mu hääli vaja polnud, nad panid nkn asja kinni. Ülim win. Ma olen nende üle uhke, hell yeah. Õhtupoole olin endagagi rahul, õues oli kena, seega ma taasalustasin jooksmaskäimise traditsiooni. Loodus on ikka hiigla võimas asi, tuuleõhk silitab juukseid, linnud lõõõõritavad. Ja parim ongi maanteel kilomeetriposte lugeda siis, kui Johh kõrvaklappides tiksub. Ma tundsin sellest puudust.

The way you go on, I don't know where to start
The only sound that I hear is the beating of my heart

2 comment(s)

Nostalgia. Lagunenud nõuka-aegsed sigalad, siseseinad gräffi täis soditud. Enamus on maha lõhutud, aint üks seisab veel puutumatult püsti. Me kunagised lemmikkohad. Ajast, mil me olime pisikesed ja armastasime uka-ukat ja sadat erinevat luurekaversiooni. Koos veepommide, raadiosaatjate ja ränkade sõjakavalustega. Enne reide käisime Opparite hernestes raksus. Jäime haledalt vahele, tühja ka, pistsime viljapõldu jooksu. Puhkasime hetke bussijaamas ja hiilisime siis tagasi sööma. Ulme. Selle ühe tänase jalutuskäigu ajal tuli pähe sadu kujutluspilte. Oh, ma tahan endale üha enam zenitit. Et siis mõned päevad minevikustseenide lavastamisele ja jäädvustamisele pühendada. Ma mõtlen suurelt. Liiga suurelt.

SSH, IT'S A SECRET BETWEEN ME AND CAROLIN, BUT.. I'M HAPPY AS HELL!

0 comment(s)

Reede. Lootusrikas algus, terve päev tajusin, et kohekohe juhtub midagi head. Trummeldasin sõrmedega vastu telefoniekraani, ootasin kannatamatult näitepäeva lõppu. Järsku ütles direktor mu nime. Surusin ennast nii toolipõhja, kui füüsiliselt võimalik. Asi olümpiaadiga seotud vist, dunno, mu silme läbi vaadatuna ei tundu kuigi oluline. Linna buss oli debiilikuid, tuntud ka internaadikatena, täis. Neid ei saa silmi pööritamata kuulata, panin heaga klapid pähe. Mingi pruunisilmse poisiga maha peetud jõllitamisvõistluse panin ka kinni, still good at it. Kui me Kätuga tartus maha astusime.. no siis oli juba ilus olla. Ja päike säras nii ilusasti, ja tuju oli nii hea. Kesklinnast läksime sinna, kuhu jalad viisid. Kaasa arvatud maximasse, kus kassatädid arvutada ei oska, vähem raha tagasi annavad ja siis umbusklikult küsivad, "päriselt ka väää? ei noh, tšeki jätan ma ikka endale". Kiida teenindajat, haha.

biit kukub ja see mu teine sissejuhatus
nii hullult nagu kalevi kiviviskeulatus

Laupäev. Üks blokib, teine blokib, summaks tuleb draama. Lasin korterist jalga, et Kauriga kokku saada. Näitasin talle vansipoodi, koos kontrollisime moteli ja surfi üle. A selleks ajaks jõudis Marelle linna jõuda, pool tundi hiljem pickisime Mihkli kaubamaja eest üles. Mihkel, oooioioioi. Teinekordki avastaks anne kanali kivi, arutleks ehhi üle ning mängiks pilksi, praegu jäi seis viiki. Oleks edasi mänginud, kuid Kaur vajus trehvi sisse (ta käis vahepeal tüdrukut ära saatmas). Jutt liikus ecstasyle, ilmselt sellest, et K oli koolis pezi kommidele e'sid peale kraapinud, võluväel oli teenindaja kohal dokumente küsimas. Ei tea, mis ta peakeses toimus, a kella kaheksaks kamandati meid minema. Oh jes, superalkot ja anne kanalit külastasime korra veel. Mahe.

nende ridade vahel olen mina ja mu elu
ja see on sõnade ahel - otse minu hingest ja otse minust
sellest mida astun, elan, hingan ja mida vajan
see on see toores tunne, mida on raske kirjeldada

Pühapäev. Disko budjet v kvartire djadi. Võtsime kokku ennast, koristasime veits ja seejärel kohe linna. Otsisime jay dee gräffi, kolasime poodides, sõime jäätist. Pisidetailid. Seitsme paiku istusin bussijaama pingil ja vandusin, kurat, on mul vaja ühe keemiakonsultatsiooni pärast koju loksuda. Krr, vahepeal lugesid kolm piraat-emot mul riietelt firmamärke kokku, korrastagu oma silmameiki parem. Mul oli "wait what, mis ma tegin teile"-nägu, ilmselgelt on nende emotsioonidevalik liiga piiratud, et sellest aru saada. Universumi tasakaal siiski kehtib, bussis sattusin parema tegelase kõrvale istuma, Henri, võrkpallur, tuli audentesest koos saarlasest sõbraga võrru. Alguses vaatasime ta läpakast Max Payne'i, hiljem rääkisime niisama. Tüüp elab mu sihtkohale üsna lähedal, mis tähendab, et ma ei pidanud üksi pimedas mustal jääl liugu laskma. Raudselt ei näe ma neid kunagi enam, polegi vaja.

Täna? Viis tundi keemiat, ma olen kõriauguni väikeseid vastikuid fakte täistopitud. Homme? Tartu, mu armastus, ma tulen tagasi.

a kes on disko?

0 comment(s)

Playbackshowday. Milline oleks kõige parem sõna selle kirjeldamiseks, eeo. Tüdimus? Igavus? Pettumus? Tuimalt vaatasime võistluse üle, ja tulime tulema. We used to go there with hooray, and we danced our souls out. Veits lootsin täna, et teeme nostalgiliselt diskoreivi, Caroliniga. Kordaks kolme aasta tagust hullumeelsust. Moshimine, keerutamine, nonstop tunde järjest. Mõte oli ilus. Aga mu peast kaugemale ei jõudnud, ma tajusin reaktsiooni ette. Tüdruk oleks mind korra imelikult vaadanud, tõenäoliselt küsinud "lolliks läksid vä?". Me pinginaabriaastad olid ühed parimad, ja vähemalt meil on, mida meenutada. Kosmosekoguses. Palun ole see, kes varem.

maybe the music isn't dead,
maybe the music isn't dead,
maybe we all just forgot what
it fucking sounded like

Ma pean pakkima hakkama. Homme peale kooli otse tartu poole minekut, super. Ainuüksi mõte paneb naeratama. Nii palju asju, mida teha, nii palju inimesi, keda kohata. Mis tuletab meelde, et ma pean kiirelt tšernobõli lapse reivi selgeks saama, vb näeb Kauri juba homme õhtul, & ma lubasin selle ära õppida. Piece of cake.

0 comment(s)

Nukker. Igas aines feil, no füüsikast matemaatikani. Vastikult pingeline päev, enamuse ajast hoidsin silmi kinni ja soovisin, et ma kusagile mujale satuks. Kordagi ei naernud, kordagi ei naeratanud, kordagi ei mänginud Alani telefoniga pilksi. Pea valutas, haige olen vist veits. Eilsest alates külmavärinad. Võib olla palavikust, võib olla sellest, et ma öösiti üle nelja tunni üldiselt ei maga, vaatlen, unisklen, sest olen galaktikate transis, kui Universumi energia mulle beebipuhtalt tantsib. Ma lihtsalt armastan seda lugu & äkilist mõttevälgatust, et aeg juba nii kaugele voolanud. Two days down, three days to go! *thumbsup*

Sa hoia silmad kinni, ja ma loen võlusõnu

Ma olen kuidagi tekitanud harjumuse õhtuti tundide viisi laulda. Printisin vaimustavalt suure koguse lüürikat, põletasin vastava plaadi ja läheb. Teraapia. And suddenly i become a part of your past, i'm becoming the part that don't last. Aitäh, shuffle, sa söötsid ette nii vale loo, kui veel said. Grrojdjjigjiwgjwe. Mul ei ole enam isu siin olla, viskan horisontaali parem. Ükskõik, et peale kooli neli tundi õndsalt magada sain. I admit, i'm a sleepyhead.

"Vb forever in your eyes võib jah mul soe olla."

0 comment(s)

0 comment(s)

BACKSTABBING! Keeruline, võlts, aga tõi selguse. Tal on ilmselt veres endast teiste silmis suurepärase mulje kaotamine. Praegusel juhul olen ma selle üle shitaks õnnelik. Mulle oli seda vaja, mulle sobib kõigutamatu arvamus temast kui enesekesksest ja hoolimatust värdjast. Varasemast lootusest, et ehk lõppeb lugu hästi, on alles tuhahunnik. Thanks for burning it, my dear. Kõik, mis oli ebamäärane, taastas enda piirid. Mõtted on taaskord reaalsemad, mõtetest saavad teod. Hommikul suutsin eksamikonsultatsioonigi jõuda, esimest korda vist? Kas ma kuulsin plaksutamist? Tänan, ma tänan ning kummardan kergelt. Sain isegi mate koduse tööga hakkama, pole oluline, et õpetaja olevat hääle ära joonud ning tunnid tühistati. Kunstiajaloos sain asjad korda (puuduva töövihiku loo, müstilise 1 "konverentsilt puudumise" pärast klaarisin ära), inglises oli puhas naermine, fcuk need õpikupildid nii ulmenaljakad olema peavad. Ene, palun saa meist ka aru, ära ainult sõima koguaeg. Asjad sujuvad täpselt nii, nagu mina tahan. Prioriteedid on taaskord paigas. I'm officially back in the game.

this is that day cause i can feel it
you know the type of day you ain't lettin' bad vibes invade your spirit
as the birds chirp your favourite tune

Astun bussi. Ostan kenastiviisakalt oma pileti, misjärel rühin kahe koti ning telefoniga käes edasi. Feil, mingi kollaste juustega tsikk on mu tagapingi hõivanud. Vaevalt jõuan kõrvalistmele potsatada (ei, mitte nii, nagu too Illilt peale tulev naine seda teeb - i've got no bounce, i've got no kaboom), kui üks pisike tüdruk tuleb ja ulatab mulle 20-sendise, mille enne vahekäigus pillanud olin. Ei lausu sõnagi. Astub sammu ligemale, paneb sendi mulle käele, vaatab kuidagi kurvalt hetkeks otsa ning pöördub siis minekule. Nii armas, et tahaks talle šokolaadi osta. Terve poe ostaks šokolaadist tühjaks.

Päeva fakt: aeroobika ei sobi mulle. Täna vedasin esimest korda trenni ennast, Catu, Kaija ja Maigi mõjutusel. Sügisest saati plaanisin, siis kui me veel kultuurimajas aega veetsime. Öää. Üsna hull oli, see pole see, mida ma olen harjunud tegema. Kummaline on ringi kekselda, rütm on teine, ma ei taju seda veel. No pohhui, eks, harjutan ümber ennast. Sest ma ei taha arendada rohkem seda allaandmisjoont. Otseloomulikult on vaja sporti ka teha, sporti, sporti, sporti! & aero juures on lemmik valikuvabadus: ma kas viitsin igasse trenni minna või ei. God knows i love it.

oh look at how cute, we made a mess on the dancefloor
so let me get a soul clap, that's what we got hands for

0 comment(s)