Terve eilne päev möödus spordihallis, alguses vaatajana, hiljem Kätuga kaugushüppekasti ääes. Üks pisikene ülbe tüdruk ootas kannatamatult üsna kaua, et Kätu naelikuid viima läheks. Kohe, kui nad Silvaga selja pöörasid, hüppas punapäine tsikk kohtunikutoolile, punane&valge lipp käes. Kümneaastast maha lükata ka ei raatsinud, leidsime uusi tegevusi. K avastas Steni, ma avastasin ühe lätlase suurepärased jalatsid. Vaatepilt kippus üksluiseks, oli aeg lahkuda, keset linna sõõrikuid sööma ning K poole sõjaplaani hauduma. Otsused tehtud (kasvõi see, et jah, Monika on mööda), organiseerimise transpordi ja damoi. Mind oli selleks ajaks karm väsimus vallutanud, eelneval ööl sattusin etv's green street hooligansi peale, ei suutnud vaatamata jätta. Vastseliina konsumisse jõudsin peale kahtesadat haigutamiskorda. Eeo, seal sain äratuse, Juku marssis vastu. Aspenlased olid äsja mängu võitnud, tüüp rääkis kirkal tähistamisest. Alguses tundus plaan kena, a kui ma koju jõudsin.. esimese sammuna telefon välja, teiseks ise horisontaali. Enne üht taipasin ärgata. Tunnikeseks, et süüa, K'lt uudiseid saada ja läätsed ära võtta. Hehe, järgmised unenäod olid ilusad. Rawrrr.

Hommikul ma vihkasin ennast. Kauri teledebüüti nägin kordusest vaid, kuigi ma panin kuid tagasi telefoni meeldetuletuse. Reeturi tunne. Ta üks neist, keda ma kunagi alt vedada ei taha. No ükskõik, et mu hääli vaja polnud, nad panid nkn asja kinni. Ülim win. Ma olen nende üle uhke, hell yeah. Õhtupoole olin endagagi rahul, õues oli kena, seega ma taasalustasin jooksmaskäimise traditsiooni. Loodus on ikka hiigla võimas asi, tuuleõhk silitab juukseid, linnud lõõõõritavad. Ja parim ongi maanteel kilomeetriposte lugeda siis, kui Johh kõrvaklappides tiksub. Ma tundsin sellest puudust.

The way you go on, I don't know where to start
The only sound that I hear is the beating of my heart

2 comment(s)