Reede. Lootusrikas algus, terve päev tajusin, et kohekohe juhtub midagi head. Trummeldasin sõrmedega vastu telefoniekraani, ootasin kannatamatult näitepäeva lõppu. Järsku ütles direktor mu nime. Surusin ennast nii toolipõhja, kui füüsiliselt võimalik. Asi olümpiaadiga seotud vist, dunno, mu silme läbi vaadatuna ei tundu kuigi oluline. Linna buss oli debiilikuid, tuntud ka internaadikatena, täis. Neid ei saa silmi pööritamata kuulata, panin heaga klapid pähe. Mingi pruunisilmse poisiga maha peetud jõllitamisvõistluse panin ka kinni, still good at it. Kui me Kätuga tartus maha astusime.. no siis oli juba ilus olla. Ja päike säras nii ilusasti, ja tuju oli nii hea. Kesklinnast läksime sinna, kuhu jalad viisid. Kaasa arvatud maximasse, kus kassatädid arvutada ei oska, vähem raha tagasi annavad ja siis umbusklikult küsivad, "päriselt ka väää? ei noh, tšeki jätan ma ikka endale". Kiida teenindajat, haha.

biit kukub ja see mu teine sissejuhatus
nii hullult nagu kalevi kiviviskeulatus

Laupäev. Üks blokib, teine blokib, summaks tuleb draama. Lasin korterist jalga, et Kauriga kokku saada. Näitasin talle vansipoodi, koos kontrollisime moteli ja surfi üle. A selleks ajaks jõudis Marelle linna jõuda, pool tundi hiljem pickisime Mihkli kaubamaja eest üles. Mihkel, oooioioioi. Teinekordki avastaks anne kanali kivi, arutleks ehhi üle ning mängiks pilksi, praegu jäi seis viiki. Oleks edasi mänginud, kuid Kaur vajus trehvi sisse (ta käis vahepeal tüdrukut ära saatmas). Jutt liikus ecstasyle, ilmselt sellest, et K oli koolis pezi kommidele e'sid peale kraapinud, võluväel oli teenindaja kohal dokumente küsimas. Ei tea, mis ta peakeses toimus, a kella kaheksaks kamandati meid minema. Oh jes, superalkot ja anne kanalit külastasime korra veel. Mahe.

nende ridade vahel olen mina ja mu elu
ja see on sõnade ahel - otse minu hingest ja otse minust
sellest mida astun, elan, hingan ja mida vajan
see on see toores tunne, mida on raske kirjeldada

Pühapäev. Disko budjet v kvartire djadi. Võtsime kokku ennast, koristasime veits ja seejärel kohe linna. Otsisime jay dee gräffi, kolasime poodides, sõime jäätist. Pisidetailid. Seitsme paiku istusin bussijaama pingil ja vandusin, kurat, on mul vaja ühe keemiakonsultatsiooni pärast koju loksuda. Krr, vahepeal lugesid kolm piraat-emot mul riietelt firmamärke kokku, korrastagu oma silmameiki parem. Mul oli "wait what, mis ma tegin teile"-nägu, ilmselgelt on nende emotsioonidevalik liiga piiratud, et sellest aru saada. Universumi tasakaal siiski kehtib, bussis sattusin parema tegelase kõrvale istuma, Henri, võrkpallur, tuli audentesest koos saarlasest sõbraga võrru. Alguses vaatasime ta läpakast Max Payne'i, hiljem rääkisime niisama. Tüüp elab mu sihtkohale üsna lähedal, mis tähendab, et ma ei pidanud üksi pimedas mustal jääl liugu laskma. Raudselt ei näe ma neid kunagi enam, polegi vaja.

Täna? Viis tundi keemiat, ma olen kõriauguni väikeseid vastikuid fakte täistopitud. Homme? Tartu, mu armastus, ma tulen tagasi.

a kes on disko?

0 comment(s)