Sunday, November 2 @ 22:41
It's passin by your eyes real fast.
Vaheaeg, mis vaheaeg? Läbi, lännü. Superhästi oskan võru keelt, aitäh, olen kursis. Õige schoolbreak algas mul alles neljapäeval ka, hommikuse tantsutrenniga, peale mida ma kohe linna jooksin (ole mõistlik ja ära võta kõike otseselt), peale mida ma kohe alevisse Annu poole läksin, kust me tsentrumisse läksime, kust me seltskonnaga Kaile poole tatsusime. Kaua aega pole nii naerda saanud, kui noid vanu sünkarivideoid vaadates. Kõik olid nii lapsed, mõni istus nagu mees ja mõni pole praegusega võrreldes kohe üldse muutunud. Viispluss pidu oli, kuni ööni. Ega sõbrannade bistiitamine ei ole ikka armas küll. Ma tundsin ennast üleliigsena. Ja kuna seda juhtub üliharva, seda raskemad need korrad on. Niiet varahommikune alevisseminek läbi värdja vihmasaju toimus vaikuses. Nagu lasteaed, ma ütlen. Õõõõõõõõõõõõ.


"True friends stab you in the front."


Nii õnnes pole ma ammu olnud, kui kodus enda voodit nähes. Mitte et ma oleksin üle kahe tunni magada saanud, vaja ikka mind üles ajada, eks. Teevad suured silmad pähe ja seletavad "sa ju jäid sünkarile ööseks!" Müstilised inimesed. Tänu neile sain ma siiski varem taaskord Tartu poole minekut, see linn on rohkem kodu kui Võru. Tahan tagasi, trehvi pilksi mängima. Vedas, et ma ühtki kuuli üle laua ei lennutanud, nagu kõrvallaua tšikk. Beginner's luck. "Igalühel meist on Oma Lugu, kuid me saame valida kas me püüame selle poole või lepime lihtsalt sellega mis hetkel on ja jääme pidama. Oma Looga kaasneb ka Algaja Õnn, sest iga inimene peaks püüdlema Oma Loo poole ja selle järgi elama ning seega Algaja Õnn on selle soodustamiseks." Ainus kindel asi praegu on see, et ma tahan Tartu sisekasse minna. Tol päeval (no okei, kell kaheksa, õhtul seega) käisime, Lauri pidi algidee järgi fotograaf olema, me Liisaga läksime moraalseks toeks vistvä. Ulme rulatüüp oli päeval, hilisem bmx'i võistlus oli ühe tüübi (Risko, kes traumapunktis lõpetas, kui ma õigesti aru sain) sünnipäevaga seotud. Juhtus väike lõuaõnnetus, uiui. Lamedaim asi, mida haigetsaanule öelda võib, on küsimusterodu "Ega sul valus pole? Kas väga?". Debiilikud, muidugi on valus, ehk mõtleks hoopis esmaabile. Õnnetusi ikka juhtub, sellegipoolest tunnen ma alati ennast skatehallides ülihästi, koduselt. Põhiline on ürituse ette teadmine, et jälle kingade ja seelikuga kohale ei sajaks. Ei vingu, a proovige ise nii rambile ronida. The funny thing is that i don't skate but i'll deflate your whole ego. Ei jõua Sessionit ära oodata, ei jõua.

Element & J.O.C. - On mida meenutada










0 comment(s)