I live in a bedlam. In a madhouse. In a fuckin' funny farm. Kõik jooksevad ringi nagu idioodid, kõike on vaja, tee seda, tee toda, APPI MA UNUSTASIN AHJU SOOJA PANNA. Parem on, kui köögist eemale hoida, seal saad šnitslivasaraga vastu näppe ja/või tordi cappuccino-täidisega näkku. And oh no we don't want that! Põhilise, piparkoogid, tegime eile õhtul ära, mida teil veel vaja on. Võtke vabalt, kõik on hästi.

Kevu jooksis jälle siia tuppa, joonistama. Kõik mu pliiatsid ja markerid läksid käiku, ta käed on triipe täis, suu üleni tumesinine. Ning ta ise üborõnnelik. Naermaajavalt õnnelik. Ma lihtsalt armastan seda geniaalsete lolluste, piiritu fantaasia, lobapidamatuse ning vahel pain in the ass käitumisega pisikest, ja muud polegi vaja öelda.
Paljud on praegu kusagil kirikus. Kord aastas on järsku vaja kõigil seda külastada. Süümepiinad vist. Ülimalt nõme on nii, ausalt. Lugu Jumalast ja Jeesuslapsest ja Neitsi Maarjast ja teistest vingetest piiblisellidest? Never bought it. Pigem usun juba kaitseinglisse vms. Ei mingit Kuradit, ei mingit Taevast ega Põrgut, lihtsalt mingi üleloomulik jõud. Niiet võlts oleks olnud ennast jumalateenistusele vedada. Te arust vb mitte, but guess what, teie ei ole mina.




Sa usud minusse, sa paned mind naeratama.



Olge õnnelikud. Palun?

0 comment(s)