Ma ei jõua, taha ega viitsi enam trennis käia. Nutt tuleb peale, kui saalis peeglisse vaadata, like whaa, kui valesti saab üks idioot tantsida? Selle aasta tantsudes olen koba nagu steppiv buratino, sammud tulevad uimaselt ja poolikult. Vereloome kasvaja on mul, raudselt. Kui aga organismis ei ole vajalikul hulgal punavererakke, on häiritud kudede hapnikuga varustamine ja inimene tunneb väsimust. See ongi kõige esimene verevähi tunnus. Nüüd hakkan veel üle ka mõtlema, just great. Ma ei viitsi ära surra veel, mul on niiii palju veel tegemata. Hitchhiking trip to Japan. Näiteks.

Jalad valutavad. Põlved põhiliselt. Ma mäletan, kuidas Tõnis kunagi ammuammu mulle seletas, et asfaldil jooksmine on põlvede surm. Loll olin, ei uskunud. Phööhöö, tegelt jallud praegu kingadest valusad. Ems ostis suht kenad endale, tundub, et ma omastan need reedeks. It's not so easy to walk in pumps as it seems. Mässaja olen, neid jalast ära ka ei võta. Harjutama peab, harrrrjutama. Muidu kukun kusagil tantsusaali keskel džaivi ajal ja murran jalaluu. Ma ei saa ju häbist põgenedagi, kui luu sodikz on. Mõelge no peaga.

0 comment(s)