Tuesday, January 20 @ 00:15
See ei ole comeback, olen alati olnud siin.
Long time no see. Mul on nii palju tegemist olnud, sessi nädalavahetus siiski. Reedel alustasime, täna öösel sain koju. Esimene päev sisaldas kinoskäiku, Anni/Liisa/Kevini/Kafkaga, Los Angeles Cityscape oli, mm. (I don't wanna fuck you up, but i will - ütleb kõik.) Viimane rääkis uudist, et Tannu on linnas. Me muidugi veendunud, et jutt Taunost. KURAT, Kafka võiks õppida nõrku ja tugevaid konsonante õigesti hääldama. Seega jaa, me saime staarfotograaf Dannu kaela. Internaadilapsedki teavad, et juba 15minutit Danieli seltsis on liiast. Ta tsäägatab ja vehib kätega ja targutab ja lihtsalt ei suuda enda suud kinni hoida. Mölinat ei peata miskiiii. Ainult trammi ette tõukamine. Oeh, vabatahtlikke?


ja publik kisab "Suu kinni!" , mitte et ta süda jahtuks ära


Esimesel võimalusel lasime jalga sealt, Timole külla. Rahulik oleng kuuekesi kofferlaste eliidiga, väike film ka, mis kuidagi üborkiirelt mööda läks. Hommikul esimese trolli peale, paar tundi und ja SESSION. I've been waiting for soooo long. Ja jäin ikkagi valusalt hiljaks, sest pidin veel enda piletit jahtima minema, mille eelmine hommik osavalt võrru jätnud olin. Rulakvalifikatsioone ma ilmselgelt ei näinud. See üks olulisemaid osasid, Jaan võistles! Võistles, vigastas jalga ja feilis. Olevat rämedalt alla enda võimete sõitnud, mässiv pettumus. Better luck next session, see ei jää raudselt ta viimaseks. Teist tähtsat osa, bmxi kvalli ma nägin. Istusin omast arust terve aja vagusi oma üliheal kohal. Kasutu, sest Lennartit ma ikkagi ei näinud. Mitte kordagi, ka mitte vilksamisi, niiet ma olin veendunud ta puudumises. Sessionituju? Nullilähedane. Päeva parimaks osaks jäigi Anderiga kokkusaamine + Marteniga öine Mustamäe avastamine.


Who start it like us, rip a part like us
who you know jump on the stage and get retarded like us?


Ja pühapäev tuli. Finaale luvvisin, vaimustav : * Madarsit armastan ka, paistis teiste seast silma. Vihkan autogramme, a tema oma oleks enda kaelale võinud võtta küll. Tema ja Ronson Lamberti oma, kui viimane tlna tulnud oleks. Oleks oleks oleks. Oleksin võinud tänu trollide segiajamisele enda kodubussist maha jääda, aga mul oli õnne. Seltskonnaga vedas samamoodi, mingi tsikikari karjus taga, "Jaan on tegelikult ülihea sõitja ju, mingi kolm-neli aastat tundnud teda, teate küll, Jaan Suits, aga Andu, mida kõik temas näevad, me olime samal üritusel, türa kuidas ta norskas, tahtsin talle patja näkku toppida, olin valmis ukse taha magama minema!" Haha, armsad. Mingi tüüp, kes üle vahekäigu istus, oli ka in his special way armas. Sõitis Võrru, pisilinn ju, kuidas ma teda siis esimest korda nägin?


Who got your mama's hands clappin'?



Hommik oli kole, väsinud ning janune. Üle kõige oleks tahtnud koju jääda, aga eii, ma olevat niigi palju puudunud, täiesti ebaoluline põhjendus. Headaega soe voodi ja tere füüsika elektromagnetism&matemaatika logaritmimine. Pluss šokk, mille Annu mulle oma jutuga tekitas. Well.. Lennart ikkagi sõitis. Ta oli ekraanil umbes sama aja kanti, kui loll filmimees mind ja Annit zuumis. Suurepärane. Ei julgenud talle terve päev otsagi vaadata, vot sellise ülelennu sain.


Ning oo, ma leidsin aastavahetuse pilte.






2 comment(s)