Eilne pidu oli hea. Krässu, Carolini, Maigi, Kaija, Siku, Kaile, Merka, Ruudi, Hentsi, Petsi, Freeeedo, Rene, Kristjani, Mõnza ja nende tartu omadega, kelle nimesid ma koheüldse ei mäleta. Sai jooki, sai sööki, sai üsna nilbeid mänge. Rärr, Freedo oli ilmselgelt populaarne. Põrandalt sai vihase korteriomaniku pilgu all sulalund ka pühitud. Jeps, enda kurguvalu panen Hentsi arvele, ta ei oska kohe üldse kaotada ja tuli alatult lumega ründama. Enda lemmiku kombo avastasin ka, (vorsti)nuga pluss õhupallid. Love the sound. Üleüldse oli siis kõik mahe mahe mahe.
Kaardimaja-Carolin ladus mulle eile seal köögis kaarte. Ütles, et oioi, sul on jube nädal. Oh, shiiid, tal oli õigus. Üritasin terve päev uurimistööga vapralt tegeleda. Tabi-rida oli wikisid ja sõnastikke täis, wordi dokumenti ei saanud ühtki sõna. Andsin hoopis kiusatusele järele ja hakkasin temaga üle mitme päeva msnis rääkima. Mistake of the day. Ta ainult naeris mu üle, terve vestluse aja. Tema, üks mu lempareid. Türa, kui valus. Ja kui ma talle tunnistasin, et raske on, kui me ei räägi, hakkasid veel pisarad voolama. Piripill, miumäu, laske maha mind. Nüüd istun nagu idioot siin kottpimedas tekkida ja patjade keskel ning mõistatan olukorra põhjuseid. Viimased mõned tunnid, emotsioonitu ja vaiksena. Ümbritsevat ei eksisteeri, on ainult mina ja segadus mu peas. Kommikarp mu kõrval on puutumata, on see esimene märk masendusest? Garry nõuande kohaselt peaksin ma ta lihtsalt kuradile saatma, ta ei ole kõike seda väärt. G eksib harva. Oeh. Mul on raudselt probleeme inimeste minnalaskmisega.