Koolis on sõbranädal, wohooo! Fuajees seisab muuhulgas plakatilaadne asi, mille pealkirjaks „kiusamine on nõme“. A sellegipoolest tõstsid kahe klassi peale mõned vaid üksikud käe, näitamaks, et nad kedagi kiusanud pole. Vabandust, Birgit, et ma täna hommikul üha rohkem naersin, kui sa keemiakonsultatsiooni sisse astusid, sisistades, et „ziin pole midagi naljakat“. Am i forgiven? Ja andke andeks, Ätsu&Birks&Co, et me teie grupitöö rühma chillout squadiks nimetasime.

Selle 45 minutiga aulas ei muutu küll keegi paremaks. Kõik, mis ma üritusest sain, oli riba teipi käel. „Kaks-ühes plaaster, aitab suitsetamisest loobuda ja kaitseb raseduse eest.“ Reklaami oskavad Alan Marioga küll teha, nad võiks mates sama skilled olla. Siis ei avastaks me enam kolmekesi tagareas tunni lõpu poole, et oioi, me lahendame vale teema ülesandeid. Väga loll oli olla, Kuljus ka ei rõõmustanud. Järgmine tund pidi samuti temaga olema, aga... let’s face it, ma ei viitsinud, mul polnud isu, ma ei tahtnud näha teda kellegi üle irvitamas. Ilmselgelt lasin ta üle. Ja olin endaga veel kuradi rahul. Samal ajal, kui teised powerpointi õppisid (miks neil juba kõrini ei saa?), tegime vennaga võistlust, kumb rohkem teist lumehange külastama sundida suudab. Ta võitis, umbes suhtega sada ühele. No see ei ole normaalne.

"Smile for the camera, sweetheart,
i really want to immortalize the moment“

2 comment(s)