Teen spagettidega trikki, olen palliga hüljes tsirkuses, tere. Teised õpivad vägevalt homseteks töödeks v teevad midagi muud. Asjalikku. Ma ei suuda. Ei hooli ka. Motiveerituse tase on negatiivne. Mida ma täna õppisin, õõõ. Seda, et klassivendade naistest esimene on tegija DreamTeamis (klassi tsikkide mehi saab näha siit). Ma ei jaga trigonomeetria osa mates. Alanile meeldib kummardada. Limpa telefon on meie koolis cool kidi tunnus. Veelärakad mu pükstel ei kuiva nii kiirelt, nagu arvata võiks. Ning! Me kooli raamatukogus siiski on vene kirjanduse sektsioon, oihullu. Väga vajalik info. Ma jooksen kokku omadega, korraga on kõik ja mittemidagi.
Ta küsis, "miks sa nii iseseisev oled?". Imelik lause, ei sobi konteksti. Loen vestlust uuesti. Ja kolmandagi korra. Ei mõista. Misajast tähendab iseendale söögitegemine ja teadmine, mida tahad, iseseisvust? Musirullid, te olete sõnade tähendused ära kaotanud. Ja just sellepärast te ajategi mind nii kuradi segadusse oma kahemõttelise jutuga, mille sisu vastavalt enda tujule väänate. Kui seal üldse mingi sisu on. Võib-olla kujutate te raamid, pildi sinna mõtlen ma ise. Võib-olla olen ma kusagil kahekümnepiksliline multikategelane, kelle äpardusi naerdakse ning õnnelikele hetkedele elatakse taskurätiku abil kaasa. See-eest tean ma midagi kindlat. Homme saab pidu, muskadega. We're gonna get so wasted. Homse päeva elan ainult õhtu toel üle. Positiivne või ja?

väsind otsimast, leidmast, kaotamast,
jälle ja jälle neid, keda armastad
alati räägib keegi filmi lõpu ära

0 comment(s)