LEGENDAARNE OLI, FCUKEN LEGENDAARNE TRIPP. Ei olnud see, mis plaanis, asi kukkus teine välja. Kenno&sõpsid jõudsid viitkale kohale küll jep, tegime lõket. Al ütles, et see põleb kaks tundi, kadi väitis, et hommikuni, ma panin täpselt paika:8 tundi. Reaalsus oli 20 minutit ja vsjo. Samal ajal oli "eku-on-strippar", oo kuis rebisin. Süsteem hakkas tööle siis, kui garry helistas, et elu uurida. Pakkusin välja, et dav, polegi teda ammu näinud, viitkal olla ei viitsi, a no pohhui, lähme kõik antslaaaaaa. Nii, nagu oleme, mu telefoniaku tühi, rahakott&kõik muu oluline kodus. Paar tundi hiljem jõlkusime juba triinu baari ümber. Mingikell jõudsime kenno poole, sõime banana spliti jäätist, ülejäänu panime voodi alla nähtamatusse sügavkülma. Mõnusalt sai välja magada end, hommikul tegime ta väikeste sugulastega tutvust, 4aastasega, kes on tumm (tegelt pole) ja emaga, kes on vähihaige (tegelt pole). Tegelt pole-nalju sai üldse liiast. Reaalseid sündmusi toimus ka, alguses K terrassil kohviga päikese käes peesitamine, hiljem millegi muuga uhtjärve ääres peesitamine, hehe. Sassi isa pool aiamajakese naljad, uueka juures tsikliteema. Hulll, tüüp sõidab enda roietepiirkonnast midagi puruks, a keeldub arsti juurde minemast. Pisiseiklus kiskus hetkeks karmiks, kui Kadi vanade tuttavatega kokku saime&kellele ilmselt koduveini+sauna kooslus hästi ei mõju. Esiteks see, kuis kristjan lasi keset tänavat ringi, ainult miniversioon käterätikust ümber ning müts peas. Teiseks see, kuidas me sealt tulema enam ei saanud. Halvasti valmisvorbitud õudusfilm nahhui, võttis ropendama küll. Ma veits ei mäletagi, kord olime ühes korteris ja siis juba osa seltskonnaga teises, kuhu ööseks jäime. Ulakust tegime seal, sssh.

Pühapäev oli lõpp. Hommikul saime osa seltskonnaga kokku, käisime oitsi korteris, tegime rahamajandust. Jook olemas, mängisime korvpalli, kurat, ma mängisin kadi maha vist, soz. Bussiraha polnud, aga me, "ägedad memmed", tulime häälega. Viie tunniga kodus nagu nipsti, mida lähemal sihtpuntkile, seda parem oli olla. Madise maja ligidal keksisime juba väga pohhuilt ringi.
Kenno küsis, kunas me tagasi. Ma ei tea, ma ei tea, ma tõesti ei tea, aga tagasi me lähme. Täiesti teistsugune seltskond seal, nii vaba, nii suvine. Ma tunnen tasapisi puudust kennost, kes rängaga hoolitsev on; kedist, kes mu kõhu&selja täis joonistas ja ullpääst tüdruk on; verost, kes alguses jättis ülbe libu mulje, kuid kes periooditi väga lahkelt käitub; sassist, kes ajab random naljajuttu, häälitseb, zääzed bzz; uugast, kellega mul spets tervitus; isegi sellest värdjast pervar-ahtost, keda me alguses kartsime. Pärast saime nipi teada, tuleb öelda "limiit on täis", ja tüübi käed lasevad sul minna. Samamoodi võiks veel näha nuustikut, armani-poissi (nimi oli, a kes sellist pisiasja mäletab), seda tüüpi, kes armastab naise häälega kisendada "mis sa karjud minu pääääääle?". Praegust killerväsimust igatpidi väärt nv.




Tilk tõrva meepotis. Ma ei pea silmas seda, et üks me kojusaamisele kaasaaitaja juhtus olevat Birksi onu, haha. Sucks, et nahkkindad kaotasin, alustuseks armani-poisi kätte (ah jes, vahemärkus: ta lõhnab fucken vaimustavalt), seejärel oitsi kööki, praegu need ilmselt kusagil maanteel. Oh well.

0 comment(s)