Thursday, July 30 @ 22:48
How far can u send emotions?

Näed sa, tegingi blogi jälle uueks. Eile päeval tüütas kogu süsteem ära&mitte aint välimus, kogu kirjutamisest viskas mingi bloki ette. A ma tean, et ma ilma olla ka ei oska. See mingi väike vastik harjumus, rahulikum on olla, kui publishile klikitud. Ma ei ole rahul the whole lookiga, aga kriitilise meele staatus on nullilähedane, las ta parem olla hetkel selline. Pluss maijulge enam tomilt ja kaurilt arvamusi küsida, kaua nad ikka kannatavad. Muidu uuriks spetsialist timolt, kuid ilmselgelt on ta hetkel hõivatud. Mu teisi spetsinimesi hetkel msnis pole (neil on elu wohoo) ning ülejäänute arvamus.. well, i don't give a flying fuck.


i'm going in for the kill
i'm doing it for a thrill


Ahjaa, koffrit ei olegi enam. Mida? Koffrit ei.. MIDA? Loodetavasti ajutine nähtus, hoolimata elari vastupidisest jutust. Nüüd oleme põhiseltskonnaga struktuuris, kofferlased tulge hophop sinna. Osa neist väga oluliseks saanud jne, niiet üsna imelik tunne on sees. Samas mul on see viga, et no. Jah. Ma vihkan, kui miski jälle otsa saab.


can't you feel the knife?


Oh super, peavalu on tagasi. Neid on mul viimaste päevade jooksul rohkem olnud kui üldreeglina ühe kvartali peale kokku. Selline tuikuv valu, mille asukohaks saab määrata aint oimukoht&ülejäänud pea. Ma väldin reeglina tablette, a seekord võtsin ühe paramaxi. Fakkjee et efekt oli tunniajaline. Kraadiklaas näitab täpselt kolmkümmend seitse, parem võiks seitsme asemel üheksa olla öä. Siis ma lebotaks ja jooks vett ja naeraks alalõpmata, siis oleks blurrine olla. Samas on kehv enesetunne põhjus, miks ma kennole valetasin, et ei saa õhtul välja tulla- pean homme vara linna minema vms. Ma teen selle tasa, kui antsla tulen. Tegelikult peaksingi magama praegu, tahan hommikul mustikale minna. A ei julge veel, ma nägin täna hommikul killerdreami. Mingi haigus möllas, alguses jäid kaks mingit sugulast haigeks, siis rodupidi teised. Liiga hästi on meeles, kui hommikul kööki läksin, nägin sealt nuuksuvat kätlinit elutoa diivanil ja kuulsin, kuidas paar pereliiget vooditest surnutena leiti. Iga hetk võisin ise järgmine olla. Ma karjusin unenäo paanikat päriselus välja, ärkasin õnneks telefonihelina peale, endal hääl kähe ja süda pekslemas. Hell of a nervous trip.

Merka, mu ainus õde selle pöörleva maamuna peal, palju õnne vananemise puhul : )

feeling: ulmehämming
listening to: major lazer - mary jane
drinking: seto kokteil


1 comment(s)