Okei, lauri, tegelt pole hullu, sa siiski andsid teada, et te ootate folgil vms. A veida hilja, seega jäi festarireede ka vahele&veetsin õhtu merka korteris kiizumiizuzid kantseldades kuni tüdruk soomes käib. Õigem oleks öelda veetsime, sest maiviitsind üksi ja catut polnud, mis automaatselt tähendab no-midnight-runnin'. Olid kätlin&annu&jane, vahepeal mu geniaalsed pitsasöödikutest klassivennad ka, a nad kadusid mingi hetk ära, tulid hiljem aint korraks kollitama ukse taha. Hell no me julgesime teha midagi, no pohui, et nad tüdinesid ja koju läksid. Vahva meriti telefoni pealt helistada ulmeinimestele, hahah kätlin, miks mitte zinaidale? Mu gärri oli üks õhtu staare, kena leebe teema, mitte nagu ülejäänud tüüpiline tüdrukutejutt öä.




Liipasime hommikul koju, magasin kolm tunnikest, rohkem ei võinud. Folkoorfest jea! Kuna kadi ema hakkas blokkima ning mu oma arust on hääletamine rumalaim asi, mida ma enda eluga teha võin, viskas emm mulle mõned sajad busside jaoks, kena. Eriti see osa, et kui ta raha mul kotti panema hakkas, oli mingi igivana tühi marbsipakk peal. Ma ei taju, üldiselt i don't give a damn, tema ees oli see-eest rämepiinlik. Pool sõiduaega mõtlesin, et oleks aeg heaks lapseks hakata, kes teeb midagi muud ka peale raha maha trippisime. Eks näis, kuis laabub. Linnas jalutasin iseseisvalt ringi, purssisin vene keelt tüübile, kelle eesmärgist ma aru ei saanudki, muudkui tšuttšut aint. Siis ma kõndisid veel. Siis ma leidsin teised üles, garli&lauri&katre&mona&nimetud. Siis ma liitusin matusemeeleoluga&kahetsesin pisut, et läksin. Garli joindikeeramine tegi asja paremaks, norma kohaleilmumine veel natu. Haaknõelad, luukerepeadevuntsid pluss veel püksteteemat. Ja siiiiis alles tuli show-osa. Firma. Firma nimega kirikkirik, sest teistpidi lugedes on ka kirikkirik. Ahhhaaa! Tegime ausat tööd, kaup raha vastu, peaaegu alati. Lauri- kutsikanäoga tasuta toidu nuruja, norma- marjamees&kassa, ma- mahaparseldaja&kassa&sekretär wtf, garli oli groupie. Teised kaks tulid hiljem, rain, siim olid nimed vist. Süsteem on lihtne, hangid tasuta kaupa ja müüd maha. Paneme kokku einetaldrikud, palume vähekene raha vastutasuks ning oioioiii mulle antakse mony niisama. Et ma ikka koju saaks homme. Kohvikoort, suhkrut, mustsõstraid jne püüdsime ka ärida. Viimased andsime lauri saatpalule ja saime vastutasuks autogrammi hitchcockiga seotud raamatule hurrraaa. Tuleb välja, et lauri polegi nii populaarne, raamat jäi müümata miu. Korraks põrkasin intsu&raunoga kokku, patsaanid ka ei tahtnud. Let's face it, ma sain kõige rohkem raha, kui suvalistelt niisama armsalt toidu jaoks raha küsisin. Mõned tunnid tegime hoolsalt tööd, gruppidesse jaotatuna, siis tüütas ära veits ja jagasime raha me nelja vahel hehe.




Istume garliga silla peal, kui mingi tüüp tuleb ja tuld küsib. Saab selle, hakkab mind psühhopaadiks sõimama, v no niiöelda inimesi klassifitseerima. Sellepärast, et muarust oleks naljakas olnud, kui too tuležonglöör põlema lahvatand oleks. Ajjajaja, nimi oli tüübil roland ilmselt, kandis ketse ja meenutas jude law'd. Tal on teooria, mida peab katsetama ja sellele struktuuri leidma. Rolandi jaoks olime osa etendusest, osake neetud multifilmist ta peas, mida ta kõrvaltvaatajana ja samas asjas sees olles jälgis. Meie reaktsioone ja rollidesse elamist. (Lauri, kõtt!) Alguses tundus r rängaga põnev, teistmoodi mõtlemine ja võõrsõnade pillutamine segadusse ajamise eesmärgil, sest kui mõtlemata hakata, siis olid tal lagunevad ja sisutud laused. Kõik oli senimaani veel kena, kuni tuli lauri ja "mu õlu anna siia mu õlu!!". R ei andnud, ei joonud lonksugi, ega ei andnud ka. Seletas midagi rahulikult lõppeesmärgini jõudmisest. Lõppeesmärgina kõndis lauri minema ta tuhande eegase veiniga, garli läks katre poole ja me lauriga läksime randa. Kuigi tüüp oleks vabalt võind katre poole minna, mis sest, et ma ise mitte. See oleks olnud. Kohatu? Igal juhul külmetas ta minuga koos ranna ääres pea keskpäevani, käisime kirsse söömas, siukest aeda tahaks koju omale. Üldse polnud hea, läksime tuulevarju diskomajakese taha, no see mittebangalo. Idiootsus ilmselt, paar tundi sai magada wohoo, miks ma ennast zombieks teen, ei mõista. Jätsin telefoni ka sinna, katre majale liginedes oli defuuuck, hirm, et olengi ilma. Õnneks leidsin iseseisvalt paalalinnast tee randa ja mu kallis oligi seal toolil, ma nii õnnelik, seal pool mu elu sees. Vaatasin neid inimmasse seal, ootasin seda 'vana hea viljandi tunnet', mis kümme aastat tagasi nii omane oli. Ei tulnud, alles kolmekesi maantee poole jalutades leidsin üles väikse tänava&lemmiku kiigupargi since 1995. A ma olin liiga sodi, et rõõmustada või jutustada või muud trikki teha. Midagi tähtsat oli veel, jeaa, ärge tehke marbs frosti, muutub moeasjaks&siis mul endal nõme tõmmata. Tänan.

0 comment(s)