Eedeni parkla minikivisein, on novembri kolmapäev. Ta keerab pimeduses pöörfisid jointe ning on ilmselgelt endaga rahul. Ma tantsin mururibal, süüdates ühe säraküünla teise järel. "Paneme nad kõik ritta, et nad süttiks järjest nagu doomino," ütleb ta järsku. Minutid hiljem anne kanalil entusiasm lahtub- tuul on liialt tugev, kujund ei joonistu liival piisavalt selgelt välja. Ilus hele on sellegipoolest, soovime teineteisele head uut aastat ja lähme käidud teed läbi kammima. "Veider, kui sageli ma oma telefoni rä kaotan," ütlen ma.

Kõõlume teisel korrusel lastetoa aknal. "Haha, vaata, kellegi lumememm. Palju meil neid veel alles on?" "Kolm?" & mõlemal tekib pea sees sama mõte. Vaja on veel ainult mööda valgustamata treppi alla saada, tuled kustutada ja viimased kohaloleku porised tõendid koridorist likvideerida. Ukse jätame lahti, see on omaniku töölolekul alati avatud. Esialgne plaan põrub, sest vähenegi lumi on kaetud jäise kihiga. Järgmine idee on midagi nendega kaunistada, kuna aga nööri ei ole, katkestab ta mu improviserimise lausega: "Või siis visata teele ja olla õnnelik?" Siiski mitte, viimased veepommid surevad täpsusviskel. Peidame pooleliitrise kohvikruusi kilekotti ja kõnnime koju, peas kummitab järjekindlalt üks crystal castlesi lugu.

WELL GUESS WHO'S FEELING POPDADA?

Oh oh ja reedel oli askaril kokkutulek, funny lil party, kui välja arvata me voodinurka roninud ja seal vaikselt enda mao sisu tühjendav mister X.

0 comment(s)